Uudised

Karjäärinõu tuli otsima noor naine, kes soovis leida tööd personalijuhtimises. Kogemust oli tal vähevõitu, ent haridus hea ja huvi suur, plussideks töökogemus välismaal, huvitavad hobid ja meeldiv suhtlemisstiil. Sellest kõigest siiski ei piisanud: äraütlemisi aina kogunes.

Neiu oli juba valmisihaldatud ametist loobuma, kui talle ühe intervjuu lõpus pillati omapärane märkus. Nimelt olevat neiu CV muljetavaldav... kuid teda ikkagi ei valitud. Järelikult oli viga tööintervjuus.

Tiina Saar tegi tööotsijaga prooviintervjuu. Nagu selgus, muutus muidu säravalt suhtlev naisterahvas intervjuul kohmetuks, vaatas maha, kõneles vaikselt ja ebakindlalt. Ta ise ei pannud aga enda suhtlemiskrampi tähelegi ning tema tegelikud oskused jäid varju. Õnneks piisas tema puhul pelgast teadmisest, milles on probleem: järgmisel intervjuul püüdis ta ennast rohkem avada ning võitiski konkursi.

Enamik inimesi usub, et nende suhtlusoskus on hea. Me peame silmas seda, et ei tunne teistega rääkides piinlikkust ega ebamugavust. Tegelikult tähendab hea suhtlemine aga oskust inimesi mõista ja kuulata. See omakorda eeldab iseenda kuulamist ja mõistmist.

Soome psühholoogi Päivi Ketose skeem grupi arengu kohta sobib ka suhete loomise kunsti kirjelduseks. Nimelt eelneb igale suhtele see, et me aktsepteerime teist inimest. Olgu ta milline tahes, tuleb püüda võtta teda niisugusena, nagu ta on, ning temast lugu pidada. Kontakt tekib alles siis, kui me näeme teda ennast, mitte oma arvamust temast.

Kui märkame teist ja soovime teda mõista, vajame õnnestunud suhtlemise nurgakiviks head kontakti. Näiteks ei maksa alustada töövestlust kohe tõsiste küsimustega nagu "milline oli teie eelmine töökoht?". Intervjuu alguses võib inimene olla hoopis teisel lainel, see viib aga möödarääkimisteni.

Ehkki vastutus kontakti loomise eest lasub suhtlemise algatajal ehk tööandjal, kes peaks esitama sissejuhatavaid, n-ö soojendusküsimusi, võib kontakti alustada ka tööotsija. On täiesti sobilik kiita firma kontorit või küsida, kui paljud kandidaadid on soovi avaldanud, et vestluse mõlemad osapooled saaksid häälestuda olukorrale.

Kui kontakti ei teki, läheb osa sõnumist kaotsi. Tulemuseks on pinnapealsed lahendused - see näitab, kui oluline on suhtlemises teineteisemõistmine. Kontakt on enamat kui sissejuhatav köhatus või teretamine; see on püüd aru saada, kus partner parasjagu on, milline on tema meeleolu ja kas ta on valmis meiega suhtlema.

Suhtlusel on võtmerollis mitte kõneleja, vaid kuulaja. Kui kõik korraga kõnelevad, dialoogi ei teki. Kuulamiseks on vaja oskust, ei piisa vaikimisest või kannatamatust noogutamisest. Eelkõige on tähtis kuulmine ja keskendumine. See kannab endas sõnumit: ma hoolin sellest, mis sinuga juhtub, sinu elu ja läbielamised on mulle tähtsad.

Et vestluskaaslast kuulata, peame olema heasoovlikud tema isiku ning neutraalsed ta sõnade suhtes. Kui keskendume hinnangute andmisele, ei pane me tähele, mida meile tegelikult öelda tahetakse. Efektiivseks kuulamiseks tuleks enda mõtted ajutiselt kõrvale jätta ning teadvustada, millised on kummagi asjaosalise tunded. See aitab meil partnerile keskenduda.

Vestlus on määratud läbikukkumisele, kui hakkame hinnanguid andma, nõu jagama, enda kogemust vahele pressima, võrdlema partnerit kellegi teisega, kritiseerima süüdistama, rahustama, haletsema või muul moel ennast temast tähtsamaks tegema.

Seevastu aitab suhtlemisele kaasa julgustamine, toetavate küsimuste esitamine ja vestluskaaslase tunnete peegeldamine. Ka vaikimine võib mõjuda toetavalt, kui me anname partnerile pilgu ja žestidega märku, et jälgime teda ning tunneme ta jutu vastu huvi. Nii hoiame alal vestluse alguses saavutatud kontakti ning jõuame teineteisemõistmise kaudu parima lõpptulemuseni.

Allikas: Tiina Saar, "Tee unistuste töökohani" Tallinn, 2009