Uudised

Kui halb aeg praegu Eesti majanduses on?

Mis mõttes halb aeg? Tegu on languse ajaga, aga tõusud ja langused on objektiivsed. Kuidas saab olla objektiivne asi halb või hea? Meil on ju mõlemaid vaja, nii tõuse kui langusi. Tõusu ajal areneme laiuti, languse ajal aga otsime uusi ideid, efektiivsemaid võimalusi, seame atra ümber.

Miks paljud siis masendusse langevad?

Taasiseseisvusajal meil suure languse kogemus lihtsalt puudus. Kui me selle läbi elame, pole ka hinnangud raskele ajale enam nii kriitilised. Me oskame siis näha ka halva asja head külge.

Langevatele majandus­näitajatele vastu vaielda ometi ei saa.

Hindamine, diagnoos on meil lihtsalt liialt mahu, sisemajanduse koguprodukti keskne. Kas mahu suurenemine tähendab aga alati arengut? Ei, kasv ja areng pole alati mitte üks ja seesama. Väga vabalt võib juhtuda, et on küll kiire kasv, aga arengut tegelikult polegi.

Ometi tarbisime veel eile rohkem kui saame endale lubada täna.

Kasv tuleneb nõudluse suurenemisest. See omakorda toob kaasa hinnatõusu. Kui tarbimist toetada rohke laenuandmisega, võib see viia majanduse ülekuumenemise, buumini. Buumil on aga alati negatiivne tähendus. Sel ajal saab ostja tavaliselt petta.

Buumile järgneb pauk.

Enamasti algab majanduse jahtumine tõesti dramaatiliselt, näiteks kinnisvaramulli lõhkemisega. Aga maandumine võib olla ka sujuv.

Miks Eesti sujuvalt ei maandunud?

Siinse kinnisvarabuumi lõpp sattus kahetsusväärsel kombel samale ajale ülemaailmse finantskriisiga. Muidu oleks ülekuumenenud valdkonnad vaikselt jahtunud, kinnisvarahinnad ning töötajate arv ja palgad ehituses langenud. Palgad ju tõusid kiiremini kui tööviljakus.

Miks tekib just kinnis­varamull?

Kinnisvara ost sõltub kõige enam psühholoogilistest otsustest. Ühiskonnas levib arvamus, et just praegu on õige või viimane aeg osta, sest homme on elamispind juba kallim.

Ostetaksegi rohkem, see omakorda tekitab imitatsiooni efekti ehk ostmist tuttavate inimeste eeskuju põhjal. Kui sellega läheb kaasa ka pangandus, ei lasegi ostupaanika end kaua oodata. Kasumit haistev ehitussektor paiskab lühikese aja jooksul müügile suure hulga eluasemeid, kuni asi lõpeb ülepakkumisega.

Et see ka Eestis nii juhtus, näitab iseenesest siinse turumajanduse tugevust. Kortereid on ette toodetud terve aasta varu, nõudlus aga on järsult vähenenud.

Nõudlus on langenud ju palju rohkem kui tegelikud sisse­tulekud.

Nõudlus põhineb paljuski mitte tegelikul olukorral, vaid kuuldustel. Võtke või praegune olukord - mingit majanduslikku põhjust vähem ostmiseks veel polnud, aga juba tarbisime vähem. Seda vähendas meie tulevikuusu nõrgenemine. Eesti inimesel pole usku, et lähemas tulevikus läheb tal sama hästi kui seni. Väga oluline tegur on siin hirm tööta jäämise ees ning sel on ka alust.

Mida vähem inimene enda väljavaadetesse tööturul usub, seda väiksem on tema soov kaupu osta, mida väiksem on nõudlus, seda kehvemini läheb majandusel tervikuna.

Seega veeretab skeptiline tarbija ise allakäigu lumepalli?

Kui vähem ostetakse, siis ettevõtete varud suurenevad. Suured varud tähendavad, et raha on kauba all kinni ja uut tootmistsüklit on raske alustada. Ka venitatakse kauba eest maksmisega, laekub raha plaanitust hiljem.

Müümine ise on samuti raskem ning pikaajalisem. Kui veel hiljuti osteti kinnisvara nagu toidukaupa, siis nüüd võib maja müümiseks minna terve aasta. Raha aga seisab maja all kinni.

Pangad võiksid ju ettevõtteid krediteerida.

Pangad on muutunud palju ettevaatlikumaks, konservatiivsemaks.

Pealegi on nad raha nii palju välja laenanud, et vabu võimalusi on vähe. Lisaks võtavad ärevil hoiustajad oma raha välja.

Kui pank on aga liialt palju välja laenanud, polegi tal kohe võimalik kliendile raha tagastada. Kui see teave võimendub, tekib usalduskriis.

Eksperdid ennustavad, et asi võib Eestis veelgi halvemaks muutuda.

Kolmveerand meie küsitletud ekspertidest näeb, et poole aasta pärast on Eesti majandus praegusega võrreldes halvemas seisus. Jätkuvat langust näevad asjatundjad ka investeeringute ja eratarbimise puhul.

Samas on see vaid hinnang.

Ülemaailmses muutuste tõmbetuules hakkama saamiseks peab majanduse diagnoos olema võimalikult kiire.

Tavapärane ehk kvantitatiivne statistika seda sageli ei võimalda.

Konjunktuuriinstituut ongi siin kiirelt tegutsenud, eelmise aasta neljanda kvartali kohta oli meil hinnang olemas juba jaanuari alguses. Seda võimaldavad meil ekspertide-analüütikute kasutamine ja äribaromeetrite süsteem.

Kes hinnangu andnud eksperdid on?

EKI ekspertide paneelis löövad praegu kaasa: SEB majandusanalüütik Ruta Eier, Nordea Eesti juhataja Vahur Kraft, EBSi sotsiaalteaduste Instituudi direktor Alari Purju, ettevõtja Mati Ivask, peaministri majandunõunik Kalev Kukk, TÜ professor Janno Reiljan, peaministri majandusnõunik Aare Järvan, majandusministeeriumi asekantsler Ahti Kuningas, Äripäeva peadirektor Igor Rõtov, majandusanalüütik Janno Järve, Eesti Panga spetsialist Andres Saarniit, Swedbanki makroanalüütik Maris Lauri, rahandusministeeriumi majandusanalüüsi osakonna juhataja Andrus Säälik, ettevõtja Rein Kilk, Eesti Investorite Liidu juhatuse liige Heldur Meerits, Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi direktor Erik Terk, majandusanalüütik Aavo Kokk, Baltika Grupi juhatuse esimees Meelis Milder, arengufondi majandusekspert Heido Vitsur ja mina.

Ekspertide kasutamine majandusolukorra operatiivsel hindamisel toimub rahvusvahelise programmi raames, milles osaleb enam kui 90 riiki. Hindamist viiakse läbi ühtse programmi alusel kord kvartalis.

Inimesed võivad majandust hinnata ju eri vaatenurgast.

See just ongi hea. Primitiivne on üksmeelselt tunnistada, et majandusnäitajad on kas head või halvad. Põhjalikud teadmised ja suured kogemused võimaldavad kiires majanduskasvus näha ülekuumenemise ilminguid või majanduslanguses näha ettevõtetes toimuvaid arenguid. Ka rohket tarbimist võib objektiivselt hinnata nii halvaks kui heaks - tarbimispeoks või elujärje paranemiseks.

Teisalt peab tunnistama, et majandus ongi raskelt hinnatav. Pealegi oleneb vaatenurk ka hindaja poliitilisest tagamaast. Ning pole välistatud, et ekspert võib ka n-ö valesti vastata.

Ekspertide hinnang pole EKI jaoks ainus näitaja.

Veel kasutame me Euroopa Komisjoni koordineeritud ja suuresti ka rahastatud nn äribaromeetrite süsteemi. Infokandjateks on sel puhul ettevõtete juhid, kes vastates umbes kümnele küsimusele annavad teada, kuidas nende ettevõttel läheb.

Eestis küsitletakse igal kuul ligi kaheksatsadat äriettevõtet, mille baasil koostatakse neli baromeetrit: tööstuse, ehituse, kaubanduse ja teeninduse. Baromeeter näitab paremat või halvemat "ilma" sõltuvalt sellest, kuidas muutub edukate ja ebaedukate ettevõtete osakaal kogumis.

Ja mida baromeeter hetkel näitab?

Kõik äribaromeetrid langevad, seda juba juba 2007. aasta keskpaigast alates.

Praegu on baromeetrid rekordilises madalseisus: kindlustunde koondindikaator on kõige rohkem mõjutatud nõudluse ja kapitali puudusest.

Lisaks tõuseb järsult tööpuudus.

Koondamised on praegu loomulikud, seda tingib vajadus olla efektiivsem.

Tuleviku seisukohalt pole aga oluline mitte töötuks jäänud inimeste, vaid loodud uute töökohtade arv. Just uute töökohtade loomine on üks otsustavaid tegureid kriisist väljumisel.

Muidugi ei pea tööpuudus olema täielikult kaotatud, 5-6% kuulumine nn tööjõureservide hulka on loomulik. Samas on tarbijabaromeeter väga tundlik just tööpuuduse hirmu suhtes.

Mida valitsus uute töökohtade loomiseks teha saab?

Riik peab looma peenra, kus ettevõtted nagu taimed kasvada saaksid. Ning maailmale tuleb anda sõnum, et siin on hea paik äri tegemiseks, olgu siis odavama tööjõu, madalamate maksude, suurema ettevõtlikkuse või avatuse tõttu.

Rahvusvaheline kapital ju otsib kohta, kus rakenduda. Eestil on siin praegu mitmeid eeliseid, mida näitavad rohked head positsioonid rahvusvahelistes reitingutes.

Oleme mitmes edetabelis maailma 30 edukama riigi hulgas.

Odava tööjõu maa me enam aga pole.

Jah, see aeg hakkab tõesti otsa saama, aga pole veel saanud. Tõsi, meie töölistele tuleb maksta kordades rohkem kui Hiinas, samas tunduvalt vähem kui mitmes kõrgema arengutasemega riigis.

Silmas tuleb pidada ka seda, et kui headel aegadel ostetakse parema meelega tuntud nimega tootjatelt, siis halvematel hakkab määrama toodete hind. Nii et maailmamajanduse halvad ajad võivad meile teatud juhtudel olla ka head ajad.

Mis aga riigi konkurentsivõimelisuse mõistesse puutub, siis see tähendab eelkõige müügivõimelisust rahvusvahelistel turgudel.

Väikese maana tuleb Eestil suurem osa tarbitavatest toodetest importida. See omakorda tähendab vajadust rõhuda ekspordile.

Tõepoolest tuleb meil sisse vedada kütust, metalle, kemikaale. See pole aga probleem, sest ka eksport on Eestis arenenud kiiresti.

Siiski on siin üks "aga" - ka suur osa ekspordist tugineb impordile. See tähendab, et toome tooraine sisse, anname sellele mingi lisaväärtuse ja saadame uuesti riigist välja. Vaja oleks aga kogu väärtusahel oma kontrolli alla saada. Mitte ainult et saeme puidu laudadeks, vaid valmistame lõpuks klaveri.

Halbadel aegadel on eksportida topeltraske.

Jah, nõudlus väheneb ju kõikides riikides. Samal ajal ilmnevad protektsionistlikud tendentsid, riigid soovivad välismaiste kaupade sissevedu
piirata.

Loomulikult saab lühiajalise kriisi niiviisi kergemini läbi elada, pikema aja jooksul riigi konkurentsivõime aga lihtsalt langeb.

See on nagu spordis - ainult omadega võistelnuna on rahvusvahelistel jõuproovidel raske edu saavutada.

Mis juhtub Eesti ettevõtetega?

Võib ennustada, et hulk ettevõtteid vahetab Eestis omanikku, ka võib tulla liitumisi. Palju sõltub sellest, milliseks muutuvad ettevõtete hinnad.

Võttes aluseks valemi, et käibed ja kasumid vähenevad, ettevõtte hind aga võrdub tema kümne aasta kasumiga, siis võib arvata, et ostuhuvi tõuseb.

Eriti hea oleks muidugi leida investoreid, kes omavad turgu, sest kui varem oodati investoritelt eelkõige know-howd, siis nüüd müügivõimet.

Samas on investorid ise ülemaailmsest kriisist häiritud. Neile peab saatma positiivse sõnumi, kas või selle, et inflatsioon on siin kontrolli all ja valuuta stabiilne.

Mida Eesti riik saab teha, kui asi majanduses siiski väga hulluks kipub minema?

Meie kasuks räägib valuutakomitee süsteem, samuti on riigieelarves varud. On aga riike, kes nende kasutamise mõistliku piiri juba ületanud. Meil on ka võimalik võtta laenu, sest siin pole lubatud piir veel kaugeltki käes.

Õnneks koosneb Eesti majandus ka suhteliselt väikestest ettevõtetest, kellel on kergem muutunud oludega kohaneda.

Ettevõtetel on võimalusi tööefektiivsust tõsta, et olla edukas rahvusvahelises hinnakonkurentsis. Tähtis on ka see, et arengu aeglustumist ei dramatiseeritaks üle.

Kurtmise asemel tuleb riigil toetada ekspordi arendamise programme, tellida turu-uuringuid, toetada innovatsiooni, tegelda tööjõu täiendus- ja ümberõppega.

Mida soovitate raskel ajal tavalisele poeskäijale?

Kulutused tuleb läbi vaadata, eelkõige elektrile ja küttele, võimalusel luua sääste. Üsna lihtne on püsikaupade - näiteks autode, televiisorite, mööbli jne kasutamisaega pikendada.

Ning unustada ei maksa ka seda, et tegelikult pole langus olnud seni sugugi nii suur, kui meile võib tunduda. Pigem oli asi selles, et me arenesime tempos nn viisaastak kolme aastaga.

Jooksime otsekui allatuult, tarbimine viidi tohutult üles. Käibe kasv kaubanduses oli 2006. aastal 19 ja 2007. aastal 15% - ja seda hinnatõus maha arvatud.

Millal ostja taas julgemaks muutub?

Siis, kui hinnad langevad ja tööhõive kasvab.

Maaleht, 22.01.2009