Salmid / luuletused

Leina- ja mälestussalmid

Sa olid nagu päikene
ja paistsid südame –
ja kadusid kui päikene
öö musta hõlmasse.
* * * *
Valus on mõelda, et Sind enam ei ole …
* * * *
Su jalg ei astu enam
armsaid radu (koduradu) (rohtund radu),
ei ava käsi koduväravat …
* * * *
Äkki katkes Sul elulõng,
hella mälestust me sinust hoiame.
* * * *
Iga lahkumine on raske,
iga teelesaatmine kurb …
* * * *
Kui palju hellust,
armastust
puhkab mulla all …
* * * *
Jäi tühjaks koolipink,
lein raske südames …
* * * *
Kullerkupud,jaanililled
ema haual õitsegu!
* * * *
Kuidas küll süttivad - kustuvad tähed õhus ja nimedes,
otsekui ohe sa lendu lähed liuglevas pimedas...
* * * *
Me südameis Sa ikka elad,
jääd mõttes meie keskele …
* * * *
Mis aitaks hüüe, ära mine veel!
* * * *
Me mõtteis (südameis) püsid Sa ikka,
elad edasi sõprade seas …
* * * *
Nii (on) ajaratas ringi käis,(käinud ja)
et täitus (täitunud) viimne aastaring …
* * * *
Mälestus jääb majasse,
(valus) lein (jääb) kodusse …
(kurbus,lein kodusse …)
* * * *
Ootamatult äkki jäi
vaikseks koduõu,
hällipäevast sai leinapäev.
* * * *
Sa andsid, mis sul oli anda,
tööd tehes kustus eluniit.
* * * *
Tähtede taga koidab Sul taevas,
vaikne lootus Sul täide seal läeb …
* * * *
Sinust mälestus me hinges elab.
Sinu hääl veel(gi) kõrvus kõlab …
* * * *
Tuul nii tasa puude ladvus liigub,
linnud unelaulu laulavad …
* * * *
Su rüppe heidan unele (puhkama),
mu püha Eestimaa …
* * * *
Tuul puude ladvus tasa kiigub,
me vaikses leinas langetame pea …
* * * *
Su elu nagu linnul tormis
nii ootamatult murdus õhtu eel …
* * * *
Valud kaovad, kuid mälestus jääb meie südamesse.
* * * *
Sel õitsval jaanikuul
jäi kurvaks koduõu,
tühjaks tuba …
* * * *
Valus on taluda kesk kevade (suve) hurma,
kaotuse valu ja surma.
* * * *
Su elutee liig lühikeseks jäi
* * * *
Vaikselt lahkusid isake (emake) hea,
muredest, valudest enam ei tea.
* * * *
Sind leinama jääb kodumaja,
igatsema koduõu …
* * * *
Vaikis vaev ja valu …
Sõmer liiv Sind kinni kattis,
mälestust ei iial mata …
* * * *
Valus on mõelda, et Sind pole
ja iial Sa meie juurde ei tule.
* * * *
Mälestus püha
Sinust hinge jääb helge ja hea.
Meie mõtetes püsid Sa üha,
elad edasi meie seas …
* * * *
Olgu koit sul küünlatuleks,
õhtulambiks ehajoon …
* * * *
Maga vaikselt, puhka rahus –
südamed on Sinuga …
Mälestuste päiksekullas
jääd sa ikka meiega.
* * * *
Pere mälestuskangas
on katkenud lõim …
* * * *
Nii vallutav võimas oli
Toonela kutse,
et Sa sellest vabaks ei saanud …
* * * *
Päike paitagu Su kalmu,
kuu ja tähed valvaku.
* * * *
Nüüd tühi koduõu ja tuba,
lein raske järele vaid jäi …
* * * *
Päev õhtule laskus …
ja lõppes elurada …
* * * *
Nüüd puhkavad Su kuldsed käed,
mis palju teinud kodu heaks …
* * * *
Päev looja läinud ja tühjaks
kodukamber jäänud …
* * * *
Nii valus on mõelda,
et Sind (enam) ei ole …
(ja kunagi enam me juurde ei tule.)
* * * *
Päikene tõuseb ja vaob,
inimene elab ja kaob…
* * * *
Näe, praegu metsa taha päike suri,
mis aitaks hüüe :"Ära mine veel!"
* * * *
Raske oli Sulle elurada,
hella mälestust me Sinust hoiame.
* * * *
Kübeke on elus õnne,
rohkem aga pisaraid …
Valusas leinas mälestan(me) kallist …
* * * *
Jäi Sinust tühjaks
koduõu ja tänav …

 

«